Janelle party :)

Tere hommikust, 
kavatsen täna pikema postituse teha, sest pole ammu kirjutanud ning pilte ja juttu peaks jaguma. Panen kirja, mis siis nende nädalate jooksul meelde tuleb. 
Janelle sünna.Tegime väikse sünnipäeva üllatuse Janellele. Kuna ta ise oli tööl ja venna oli just siis Eestis, siis mõtlesime midagi ägedat teha. Niisiis tuligi Janelle sõbrants oma perega siia ja valmistasime ette. Lõpuks kui ta koju jõudis oli tuba õhupalle täis ja me kargasime teisest toast välja :D Nii ülivinge oli :) Nagu mu vennale tavaks siis ta sünnakink oli ikka kõige naljakam. Nimelt ta pakkis siis telefoni prügikoti sisse ja toppis sinna veel igasugu asju.

Aga päev oli väga tore ja loodetavasti Janellele see jääb väga mitmeks aastaks meelde.

Tsauka ,
avastasin järsku,et pole siia jälle kirjutanud :D Sylviale sai lubatud,et kirjutan, seega seda ma ka teen.
Appi ma ei teagi kust otsast alustada. Ma ei mäleta enam eelmisest nädalast suurt midagi. Eks sellepärast olekski mõtekam kohe asjad kirja panna.
Seda ma tean,et mul oli super nädalavahetus. Kõige parem, mis mul olla sai. Reedel sõitsin siis Tartu , Sylviale külla. Mõtlesin,et kaks ja pool tundi sõitu on raske üle elada, aga no ellu ma jäin ja kui maha sain oli ta mul juba kenasti vastas. Õnneks ma otsustasin minna hommikuse bussiga, seega aega meil oli :) Suundusime siis kohe poodi, paari asja oli vaja osta ja siis läksime ühikasse. Seal sai lihtsalt niiiii palju nalja, no loomulikult, need oleme ju meie. Hakkasime siis plaanima, mida teha. Mõtlesime ,et teeks süüa ja siis läheks õhtul välja ja siis öösel Alesjale bussi vastu. Nojaa, siis tuli mulle üks armas kõneeeee :) Kuna mul tekkis võimalus kokku saada inimesega, keda ma polnud veel kunagi näinud, siis tuli plaane muuta. Läksime siis kööki ja laulsime ühte laulu vist 10 korda vähemalt. KÕVASTI ! Tegime söögi valmis, sõime , rääkisime juttu, meenutasime vanu aegu. Oi kui kiftid mälestused meil kooliajast on. Siis tuli ennast sättima hakata juba...miskipärast ma niii ootasin seda. Läksime siis ülikooli ette, kus me pidime kokku saama ja no oeh :) Supermegaarmas oli. Jalutasime kuskilt mäel, mida ma praegu ei mäleta :D Mingi Toomemäel ?? :D Rääkisime juttu, no mis ma ikka rääkisin...pigem Renzu ja Sylvia vaidlesid :D :D Ei väga vinge oli . Vahepeal tekkis küll küsimus,et huvitav kas ma saan neid veel tulevikus kokku lasta,aga see peagi muutus. Nad on lihtsalt nii nunnud mul. :) Neilt tuli tõesti pärleid suust välja.! Ühel hetkel avastasid nad,et kõht on tühi ja no siis palusin neil välja mõelda,et kuhu minna tahavad jne. No see võttis vist pool tundi aega :D Lõpuks läksime  kaubamajja sooja :D :D Siis seal nad endiselt vaidlesid ja lõpuks otsustasid,et lähme mc-i sööma :D Aga kuna me kõik jätsime kenasti rahakoti koju (Renzul jäi autosse) siis läksime kokku võttes ikkagi autoga :D Pugisid kõhud täis ja siis istusime niisama, rääkisime juttu. Siis helistasime Alesjale ning pidime vastu minema. Seega Renzu viis meid ühikasse ära. Kinkis meile mõlemile roosi ka veel :)) 
Meenub paar lauset `` No kui sul vahet ei ole, siis no vahet pole `` :D :D 
Ning Sylvia suust tulnud
"No kui mina pean otsustama, siis mina otsustan, et mina ei otsusta"
Veits pilte ka siis.

Kõige esimene pilt !!! :)

Lootus tärkab.

Tsau,
käisime täna Janellega kinos. Tegelikult see oli päris naljakas. Hakkasime just sööma ja siis teatas, et kas ma kinno ei taha minna. Ja siis järsku avastasime,et meil on megavähe aega, panime jooksuga peatusesse, mis õnneks oli siin suht ligidal. Hea,et surma ei saanud. :D
Õnneks jõudsime täpselt selleks ajaks kui reklaamid lõppesid ja film algas. Natuke siis sisust.
Lootus tärkab(Hope Springs) (2012)
Žanr: Komöödia, draama
Kay (Meryl Streep) ja Arnold (Tommy Lee Jones) on teineteisele pühendunud paar, ent pärast aastakümneid kestnud abielu tahab Kay kooselule vürtsi lisada ja abikaasaga uuesti teineteist leida. Kui ta kuuleb tuntud paarinõustajast (Steve Carell) väikeses Great Hope Springsi linnas, püüab ta oma skeptilist ja rutiiniga harjunud abikaasat nädalasele paariteraapiale meelitada. Kui jonnakat Arnoldit ainuüksi minema veenda on piisavalt raske, siis tõeline väljakutse ootab neid mõlemaid alles ees, kui nad oma magamistoa probleemidesse süüvivad ja püüavad uuesti leida sädet, mis neid kunagi teineteisesse armuma pani.

Ütleme nii,et film pani väga hullult mõtlema. See on lihtsalt nii reaalne. Tegelikult on ju ka nii,et abielus inimesed on nii rutiinsed ja jätavad iseendid unarusse. Nad ei pinguta enam :) Aga nii vahva oli näha,et selline probleem oli pandud filmi. Täiega soovitan vaadata seda just abielupaaridele. Nii mõnus ja süstib lõpuks endile ka sisse küsimuse, et miks leppida vähemusega kui on võimalik elada nii õnnelikult kui tahad :)
Vähemalt nalja sai kuhjaga ja mõte oli väga hea ! Teinekordki :)
Aga praegu kuna mul on homme tööpäev siis sellega ma piirdungi. 
Head ööd! 

Sa ei saa muuta ajalugu, kuid sa saad kustutada kõvaketta sisu ja edaspidi vältida samu vigu.

Tere,
kuna ma pole siia vahepeal midagi kirjutanud, siis püüan taaskord seda parandada. Vägad paljud asjad on jälle muutunud. (Nagu mul tavaks juba on..)

Niisis, kirjutan lühidalt, mis vahepeal toimunud on.
Hetke seisuga olen ma Tallinnas. Jah, alles ma olin Viljandis :) Miks siis selline muutus? Kuna ma kavatsesin vahetada nii korterit kui ka töökohta Viljandis, siis oli jälle palju otsimist. Õnneks korteri leidsin kiiresti, töökohaga nii hästi ei läinud. Kuna vahepeal mul õnnestus vallaliseks jääda, siis mul tekkis tunne,et enam pole miskit, mis mind seal kinni hoiaks. Seega tuligi mõte linna ära tulla, sest siin on rohkem võimalusi. Alguses elasin Alesjaga koos ühes korteris, kus oli veel 2 inimest. Esialgu oli plaan minna Hessburgerisse tööle, kuid mulle see ei meeldinud ja otsisin edasi. Üsna peagi helistati mulle Trendvisionist ja pakuti klienditeenindaja kohta. Kasutasin võimalust ja nii siis mul ongi töökoht lõpuks, mis mulle meeldib :) Ülemus on super, töökoht on super ja enesetunne on ka super ! Mis siin siis enam veel tahta...
Kuidas siis eraeluga? Kuna ma sain eelnevalt päris kõvasti raputada, siis mõneks ajaks see seisab :) Pigem ma süüdistan iseennast, et kuidas ma sain nii pime olla...ma ei näinud seda, mida oleks pidanud. Aga äkki armastus teebki pimedaks?. Samas ma õppisin sellest päris palju ja hakkasin mõtlema asjadele, millele varem ei mõelnud. Päris karm on mõelda, mis meie ühiskonnas tegelikult toimub. Just suhete vallas. Aga selline see elu ju ongi... Muidugi ma olen kurb, et selline asi üldse juhtus, aga samas ma näen nüüd mõnda asja teisiti.
Nüüd tagantjärgi ma lihtsalt naeran asjade üle. Täiesti naeruväärne on joosta ühe inimese järgi. Nagu miks? Vat see oli minu viga :) Tõesti oli, tunnistan!Ma ei kavatsegi ennast enam nii hullult muuta kui varem. Ma olen selline nagu ma olen,kui ei meeldi,oma probleem. Ja ma ei kavatse enam inimesi hoida nii räigelt kinni, kui ta läheb, siis läheb. Ja mis peamiseks. Ma ei hoia ennast suhtes tagasi, kui ma tõesti tunnen ,et ma pean midagi ütlema või tegema, ma teen.  Elus on palju võimalusi, ainult et neid tuleb osata näha ja neid ära kasutada.! Kuid mida ma rõhutada tahan...Inimese Tunded Pole Mängimiseks ! :)
Lõpuks ma olen mõtlema hakanud, mida ma elus tahan saavutada või mis mulle üldse tähtis on. Ma kavatsen hakata tegelema asjadega, mis mulle tõelist naudingut valmistavad. Nüüd on selleks ka võimalus :)