Sa ei saa olla õnnelik, kui oled kinni asjades, mis su õnnetuks teevad.

``Lase minevik lahti. Sa ei saa alustada uut peatükki, kui muudkui kordad eelmise peatüki lugemist. Selle asemel, et lehte edasi keerata, keerad sina seda tagasi. Siis tiba edasi, et saaks jälle tagasi minna. Milleks? Enda karistamiseks? Mille eest? Kardad, et pole õnne ära teeninud? Mõtle uuesti...Hakka märkama olevikku ning ela selles. Olevikus. Praegune hetk on ime. Imeline ime. Praegune hetk on elu. Ära mõtle kui suurepärane kõik on tulevikus. Või kui halvasti oli kõik minevikus. Õpi olema siin ja praegu. Mitte kusagil mujal. Hinda elu ilu. Praegu. Siin. Täna. ``

Seda lugedes tunnen ennast ära. Jah, minu elu seisab ja praegu on õige aeg pühenduda endale-mitte enam kellegi teisele. Nii palju on viimasel ajal juhtunud, või õigemini minu peas juhtub. Asjadest, millest varem aru ei saanud-nüüd mõistan. Veidi isegi naljakas :) Aga kuna tegemist on blogiga siis tuleb oma mõtted ja tegemised kirja panna, et mitme aasta pärast lugeda ja naerda enda üle.

Mis siis vahepeal juhtunud on? Nii raske, sest pooli asju enam ei mäleta. Jäime pooleli sellest, et mul hakkas puhkus. Kohe 13 ja reede kihutasin oma naiskad linna. Minu gümnaasiumi ajast kõige kallimad üldse-Sylvia ja Alesja. Õnneks tööpäev oli lühem kui tavaliselt ja nii ma saingi Sylviaga kokku-tema sõitis ekstra bussiga linna meie pärast. Esimesel õhtul vist nii väga ei teinudki midagi või oot, noh tegelikult sõime vist ja ..ja ..sõime :D ja rääkisime juttu. Oeh, ausalt öeldes nüüd on küll täitsa piinlik, no ei tule meelde :D Igatahes mäletan et naersime nii, et ei suutnud isegi magama jääda. Jube naerune oli ikka see õhtu :D
Teine päev oli..eee....seda ei kommenteeri :D Ütleks vaid seda et no on tsikid :D see jääb eluks ajaks meelde kuidas suudetakse sõbranna klubis ära kaotada ja teisega tund aega KELL KOLM ÖÖSEL kontsadega ja minikleidiga koju jalutada. Ahjaa mis kõige parem. Laupäeval käisime kahes klubis...mina olen nagu ikka-täielik pidur ja ei suuda ennast kohe kuidagi vabaks lasta...aga seda, et tegelikult olin ma pühapäeval töövalves, sest oli tormine ilm ja loomulikult mind kutsuti tööle :D Elu kõige hullem päev tööl...isegi teised ütlesid, et sa näed päris väsinud välja. Noh..õnneks sain õhtul ikka koju ja ennast kasida ja magada sest esmaspäev oli mu viimane tööpäev, mille pärast ma küll ei pabistanud..pigem see, et mind ootas ees vestlus ülemusega. Olin nii kohutavalt närvis, et mis ometi minust mõeldakse ja mida räägitakse, aga ütleme nii et mina armastan oma ülemust. Megatore inimene ja nii lihtne on temaga rääkida. Super. Sealt sain ma veel rohkem enesekindlust ,et minu sihid on paigas ja ma olen loomulikult võimeline selleks, mida tahan. No enamus on seotud siiski psühholoogiaga-te ju teate. Mu elu unistus ja väljakutse! Nii tore oli kelleltki kuulda, et ma lähen õiges suunas ja minus on midagi, mida väga paljudes ei ole. Muide, ma sain aru et ma jätan oma vaikse olemise ja mitte oma emotsioonide väljendamisega väga külma mulje võõrale inimesele. Vaadatakse, et keegi kuskil nurgas...hall hiireke..midagi ei huvita-Pohhuist :D Aga ega ma muidu pole öelnud, et elus on väga vähe inimesi, kes suudavad mind mõista. Isegi mu kõige kallimad suudan ära petta. Mõni üksik on see, kellele ma ennast olen täielikult avanud...aga väga paljud asjad jätan ka oma teada. Nii on kõigile parem :) Vat, jälle kaldusin teemast kõrvale. Et siis mis veel põnevat selle puhkuse nädalaga juhtus.? Kõige pealt kui üldse teada sain, et ma pean puhkusele minema, helistasin õele ja teatasin, et tahan tibu linna. Mõeldud-tehtud. Kohe hommikul ärkasin üles -sättisin ja sõitsin lõuna aeg Paidesse, sest Jaanikal oli lasteaias jõulupidu...ja no ohhhhh üllatust väiksele tirtsule, kohe kui saali astus ütles teistele rühmakaaslastele, et vaata-see on minu tädi Riti :D :D Nii vahva..ja nii tore oli teda näha ja kuulda. Tean, et sellele tirtsule olen ma vägaväga kallis ja see on talle ikka väga tähtis kui kuskil olen temaga koos. Igatahes kui pidu lõppes siis ema ja õde sõitsid maale, mina läksin Jaanika asju pakkima ja sõitsime õhtul hilja linna. Samas oli kartus sees, sest polnud nii ammu temaga koos olnud ja ta ju suurem juba. Kõik oli lihtsalt nii naljakas mida ta ütles, räägib nagu suur inimene või noh...pigem proovib seletada nagu suur inimene aga see kukub tal kohutavalt naljakalt välja. Nagu see, et küsisin ta käest, et praegu hoolitseb su eest sinu tädi, et kui sina suureks saad, et kas sina hoolitsed siis minu eest? Sellele vastati nii ``tädi ära plära, sina lähed varsti ju mehele`` küsisin siis edasi, et aga mis siis sinust saab? Vastas mulle ``siis mina tulen ka koos sinuga mehele ja võtan emme ja vanaema ja Bosse(tema kaisukoer) ka kaasa..vat ..killuke nalja kah :) Kunagi räägin seda kindlasti ka temale.Aga jah see nädal läks küll imekiiresti, natuke küll kurb et iga hommik oli mul isiklik äratuskell ja ei saanud rahulikult voodis põõnata, aga see polegi nii tähtis. Ma lihtsalt nii megalt armastan teda. Algselt plaanisin, et äkki lähme Jaanikaga Põltsamaale, aga kuna pikk bussisõit pani mind sügavalt kahtlema ja venna tuli ka Soomest koju ning Jaanika polnud Lisandraga(vennatütar) üldse mängida saanud siis mõtlesin ümber. Linnas käisime ka ikka ringi ja proovisin tibu ikka kuskile mängima ka viia-käisime ka Raekoja platsil :D Jõuluks kutsuti hoopis Järva-madisele-Janelle vanemate juurde. Väga lõbus oli ja lõpuks ka tundsin, et lapsega on ikka veidikene raskusi kah. Kui linnas oli ta nii pailaps ja ei kakelnud minuga siis maal sain küll paar tou ikka kirja ja oeh neid lapse mosstamisi :D Seal olime siis paar päeva ja peale seda sõitsime minu lapsepõlve koju, kus ootas juba mind mu õde ja ema :) Oeh, see on koht kus on hingerahu südames...see on parim üldse, mis see aasta juhtunud on, sest nägin ka üle mitme aasta oma täditütart ja vanaema, sest käisin isal külas. Seda traditsiooni püüan ikka enda elus pidada, et ka kasvõi jõuluks isa kallistada saan ja juttu puhuda. Peale seda oli naeratus suul ja süda rahul...armastan oma vanemaid :) Ahjaa ja tegelikult mu õel oli ka järgmine päev kohe sünnipäev, seega sai ikka söödud ja joodud-okei seda viimast pidasin siis morssi ja alkoholivaba shampust silmas.Mul lihtsalt seostub mõni asi alkoholiga ja oeh kuidas ma seda ikka vihkan! Naljakas :D Igatahes kui maalt linna sõitsin siis läksin oma väiksesse korterisse, heidsin diivani peale ja mõtlesin, et mul pole ikka mitte midagi, selline tühjustunne , aga sellega harjub :)

Ja juba täna istun ma kontoris...tööl..kell hakkab juba seitse saama aga ikka istun. Miskipärast on just mulle graafikus topitud õhtune vahetus. Samas hea rahulik ja nagu viimasel ajal kombeks, saan lugeda erinevaid artikleid ja materjali, mis mind huvitab-siiski töövälist. Õnneks olen ma terve nv tööl ja saan mõtted mujale-vähemalt ei istu üksi kodus. :)

Täna mõtlesin, et läheks jälle välja-see on see kaksik Riti jälle :D Raudselt kui välja lähen ja hiljem koju jõuan siis jälle kahetsen ja nutan omaette kui loll ma olin, et üldse läksin :D Ma lihtsalt ei oska niimoodi üksi väljas käia-või noh...nii et kõik on oma kallimatega ja ma nagu viies ratas vankri all :D Samas, üksi kodus ka nukker istuda nii et võta sa kinni. Igatahes töö juures mõtlesin Janellega ,et läheks jälle Buffalosse. Täna esineb seal ansambel Respekt, mida juba ammu oleme tahtnud kuulama minna, aga pole kunagi aega ega mahti saanud :) Nüüd selgus, et Lisandral palavik ja vist ei saagi minna...eks siis paistab, mul endal läheb siis jõle kiireks kah, sest 20:00ni tööl, 21st jõuaks koju ja siis peaks kähku pessu minema, sest 22:00 juba hakkab pihta :D Homme pean 7:30 juba tööl olema. Õeh...Eks siis paistab mis saab või ei saa. Pühapäeval ka valve 7:00-17:00-loodame et ilm on rahulik ja välja ei kutsuta. Aastavahetus kisub ka nukraks, sest 31sl olen 18:10ni tööl ja oeh..ma ei teagi, tahaks lihtsalt linnas olla kõige kallimatega aga ei tea.

Täna tuli postitus jälle nii pikk, võiks ju nagu tihemini postitada, siis on aega ja ruumi mõelda, aga no ei. Vahepeal mõtlesin üldse, et kustutan ära aga ei...kus mujal või kellele ma ikka oma mõtteid avaldan kui mitte siia :) Muide, mul on igasugu sebimistest ja suhetest niiiii villand...vihkan juba...mul on õnneks sõbrad, keda ma oskan nüüd paremini hinnata, armastan ja hoian neid kõiki nii kuis võimalik veel. Nii palju uusaasta lubadusi on mõeldud, aga kui palju neist on võimalik teoks teha-ei teagi :) Igaljuhul ootan ma tegelikult juba sügist, et õppima minna, sest alles nüüd tunnen et on aeg oma unistus täide viia. Tean juba ette ära, et see saab olema lõputult raske ja väga suurt koormust. Küll ma lahenduse leian. Ei kavatsegi jääda..siia...oma gümnaasiumi haridusega. Mis ma teen sellega?? Tööd? Jah...praegu ju teengi, muidu ma siin poleks, aga see mis mulle tegelikult meeldiks teha-see nõuab rohkeid aastaid õppimist. Küll ma kunagi saan , ma olen ju juba sinna poole teel. Kõige pealt tuleb mul iseennast korda saada....nii vaimselt kui ka füüsiliselt :) Panen nüüd mõne pildi ka veel siia. Tsaupakaaa mu kallikesed :)

Margot-Jaanika ja Lisandra

Vennaga ja lastega.

Mu rõõmupall :)

Onu Ristot jagamas :D

Raekoja platsil käisime jõuluvanal külas :)

Tirtsud 

:)

Kõige raskem tööpäev elus. Õnneks käis mul väike päkapikk :)

Armastan ! :)

Kamahouse :)

Mu punapea :D

mmmm :)

Minu tehtud ! :D Lokipea üks :)

Klõnks :D

Lokipea 2 :D

Lokipea 3 :D

Mu tiburull :)

Nukule pandi ikka oma riided selga :D

Musuuuu :)

Tegime patsi 

Musirull jäi tuttu :)

Kõige kallimaga :)

Saarmetsad :D

Tibu koos oma onuga :)

Meie kuuusk :)

Kõige parim piparkook! 

Hundud :D

Mu kullakallis klounvenna :D :D 

Emotsionaalselt olen ma läbi. Vaimselt olen ma kurnatud. Hingeliselt olen ma katki. Füüsiliselt – naeratan.

Tere,

Oeh....jah ohkan südamest, sest enam ei teagi, kuidas mida kirjutada. Pealkiri on 100% tõde. Nii palju on jälle juhtunud.. nii vähese ajaga. Nii palju on mõtteid.... Nüüd on möödunud pea kaks kuud, kus ma olen omadega täiesti ummikus...ummikus..see tähendab, et väsinud !?
Väsimus, see on asi, mida käega katsuda ei saa, kuid mille taha saab lõputult pugeda. ``Ma ei saa tulla, olen väsinud. Ma ei saa minna, olen väsinud. Ma ei viitsi rääkida, olen väsinud. Ma ei taha seda ja toda ja kolmandat, ma olen väsinud. `` Jahhhh....Olen küll. Sest ma töötan...töötan ja tööööööötan. Lisaks sellele, et töökoormus tundide näol on suur, on suur ka tööpinge. Sinna juurde tulevad veel kodused mured ja... Ühesõnaga sain ma aru, et istun taaskord augus. Sellises augus, kus enam valgust ei paista ja kõik on nii halvasti. See on hetk, kus tuleb seda tunnistada ja hakata tegutsema. See on sama kui minna AA-sse. ``Tere, mina olen Peeter Paan ja ma ei saa enam hakkama.. Ma vajan inimest, kes mind kuulaks`` Kõlab ju lihtsalt? Tunnistad probleemi ja hakkad lahendama...Teostus? Võimatu. Sellist inimest aidata, kes ei soovi abi? Võimatu. Meil kõigil on raske, meil kõigil jooksevad asjad vahel nii kokku, et no ausalt anna otsad. Paljud meist on üle elanud suhte lagunemised..paljud on pidanud tegelema probleemidega, millele ei taha isegi tagantjärgi mõelda-mured töö juures, enda jagamine sõprade ja kallima vahel. Enda isiklikud asjad, millest rääkida ei taha ning jagada ei soovi. Segapudru. Eriti kui kõik see korraga juhtub. Sageli ju juhtub. Jah, mõneks ajaks on selge, et ei suuda kellegagi rääkida. Siis oledki ise. See, kes arvab, et saab kõigega ise hakkama. Osad tulevadki sellest peagi välja, osad kapselduvad. kapselduvad nii, et sealt kätte enam ei saa. Ja siis ongi maailma parim vabandus - ma olen väsinud. Kindlasti. Ei vaidle vastu. Aga miks sa arvad, et sina oled väsinud? Mina olen ja tema on ja... Kõik väsivad. Sinu väsimus on oluline. Aga ka minu väsimus on oluline. Ja tema väsimus... Suhelda tuleb. Ma ei ütle, et oma probleemid tuleb üles panna postimees.ee-sse. Aga sa pead tunnistama ühel hetkel, et sa oled ummikus. Sa pead tunnistama, et ühel hetkel hakkab iga pisiasi närvidele käima ja iga asi võimendub. Ühel hetkel oled sa suutnud endast eemale peletada inimesed, kes sinust hoolivad. Sest õigel hetkel sa vaatasid neist mööda ning ka nemad väsisid. Väsisid sinu väsimusest. Seega, kui sa oled väsinud puhka. Kui sa ei saa hakkama selle koormaga, mis su selga pandud on, võta hoog maha. Puhka. Lahenda probleemid, mis näkku karjuvad, ülejäänud las ootavad. Seni, kuni nendega kiireks läheb. Kui su kõrval on inimesed,kes sinust hoolivad, hoia neid. Kui sa tunned, et kõik on nii pekkis, et enam hullemaks minna ei saa, siis ... lihtsalt mine inimese juurde, keda kallistada ja kes saab sõnadeta aru. Ta ei saa aidata, kuid üks kallistus on vahel hinnalisem kui miski muu. Minu paljud vanad sõbrad on kadunud..või õigem oleks öelda, et ise olen eemale peletanud? See on tõde...ja seda on kuradima valus tunnistada endale. Jah...kõige kallimad on jäänud mulle kõrvale, aga palju ei puudunud ka sellest kui oleks ka nemad kaotanud.
Seda kõike, mida olen selle paari kuuga läbi elanud on ...ma ei teagi mis ta on... või tegelikult ma alles elan seda üle? Ma kirjutasin oma eelviimases postituses kui õnnelik ja rahul ma oma eluga olen...jah see oli oktoobri kuu lõpus... ma isegi ei soovi lugeda mis ma tollel ajal mõtlesin, sest see teeb tohutult haiget ja tekitab südames viha. Vihkan iseennast? No päris nii ma ei saa öelda... ma olen selline nagu ma olen, aga leian et ma olen vastikult naiivne inimene-varem ma seda ei teadnud...
Ma rääkisin, et kaotasin oma ümbert mõned sõbrad... ma ei vaja kaastunnet, ma tean-loomulikult olen ma selles ise süüdi ja ma olen üritanud seda ka parandada-see vaikselt õnnestub. Ma leian, et olen ise selle käki kokku keeranud ja vastutan ka ise. Ühelt vanalt tuttavalt küsisin, kuidas tal läheb? Mis ma vastuseks sain...Sain vastuseks, et see pole enam minu mure, ütles välja, et kui mina viskasin tema minema oma elust, siis ei jää temal ka muud üle. Ma mõistan...ma kahetsen, aga sellest kasu pole. Nii lihtne oli ju tema vestlusele selga pöörata, teadmata et just sel hetkel vajas ta just nimelt minu tuge ja minu abi...aga ma ei osanud seda näha- tagasi seda kõike saada- see on võimatu. Mul on olnud palju aega enda mõtteid mõelda, vaikuses istuda ja otsuseid langetada. Sain aru, et mul on kergelt kõrini inimestest, kes minust üle sõidavad. Ei, õigemini arvavad, et võivad seda teha. Sõiduvahendiks on reeglina tank. Lihtne on kõrvalolijatel öelda, et oh, ära tee välja , see on tema mure, mitte sinu. No on ikka minu mure ka! Inimhing ei ole nagu kilekombekas-tuleb pori, üle pea ja üle kere ning kerge dušš ja ollalalaa-oledki puhas. No ei ole päris nii. Isegi kui sa püüad selle endast eemale tõrjuda,  tunned sa ühel hetkel, et oled väsinud. Ühesõnaga selle põhjal ma järeldasingi, et ma olen liiga naiivne inimene.!! Usun seda, mida inimene mulle räägib...aitan....annan endast parima ja ühelhetkel lihtsalt naerdakse mulle näkku. Kellele seda vaja on? Minule igatahes praeguses seisus mitte. Ma ei vaja seda...ma ei vaja sellist inimest kõrvale... Võõras ja võlts minu silmis. Küllap ma kunagi näen seda teise pilguga ja naeran omaette, aga see kuidas ma inimesi niiiii kähku oma südamesse võtan, aitan ja hoolin-naiivsus.. Oeh.
Mis siis veel... jah, ma usun et need kes loevad ja mu eluga kursis on ootavad juba pikkisilmi, miks ma ei räägi sellest...või õigemini ..Temast? Kerge vastus... ma ei suuda seda veel.. Minu elu oli tema elu ja nüüd vastupidisega leppida, see on raske. Murtud...
Murtud süda? Jah, igaüks mingil eluhetkel kogeb seda. Ja tead mis? See on üks valusamaid asju, mida sa kogema pead. Ei ole mõtet ilustada, et see ei ole valus või et see möödub paari/kahega. Kui süda on murtud, on sul tunne, et see on miljoniks..triljoniks..tsiljoniks ja mis iganes...Nagu keegi oleks võtnud su südame ja selle vastu seina virutanud..ja mitte ainult virutanud...algselt lapitud kokku-õpetatud, hoitud, armastatud-ja see lihtsalt visatud vastu seina....Kuigi sa oled korduvalt palunud, et ta seda ei teeks. Sa oled selle andud teisele inimesele hoiule, keda sa usaldad... Ja tema... Prauhhh!!!! 

Sul on tunne, nagu su süda oleks seeks välja kistud. Kild killu haaval. Imetillukeste kildudena. Kuid järjekindlalt ja sügavalt. Sul on tunne, et need killud ei saa iial enam üheks tervikuks. Need on mööda ilma laiali ning nende otsas trambitakse. Halastamatult. See teeb haiget. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Sa nutad. Lootusetult. Loodad, et pisarad viivad su valu. Nutad, sest see on ainus, mida suudad. Kuni pisarad saavad otsa. Sa ei jõua isegi enam nutta. Sa ei jõua enam midagi. Sul on tunne, et see kestab igavesti. See õudusunenägu ei saa iial otsa. Kuid tead mis? See ei ole unenägu. See on tegelikkus. See valu on tegelik. Sa pead sellega leppima. Sa pead selle läbi elama. Sa pead ise olema see, kes ühel päeval, kui sa selleks ise valmis oled, kes istub maha ja korjab need killud kokku. Kild killu haaval. Pühid neilt selle liiva ja tolmu ja mustuse, mis sinna on kogunenud. Pühid need jalajäljed, mis seal peal on ning lapid oma südame kokku. See võtab aega. Sest sa pead iga killu suure täpsusega paigutama oma õigele kohale. Kuid sa saad hakkama. Lihtsalt pead teadma, kuhu miski paigutub. Anna aega...Aega ma vajan...ja seda rohkes koguses. Seda on juhtunud ju korduvalt, aga miks nüüd nii hullult läbi elan? Ma ei oska täpselt öelda. See polegi minu moodi...suhteid on ju palju olnud...jaaaa, minu meelest palju. Kõik on ju lõppenud ja uued on alanud...ainuke vahe on see, et varem hüppasin ma suhtest suhtesse..nüüd ajab iseenesest see mõte mul juba südame pahaks. Aitab! 

Vat nii palju siis minu peas toimuvatest mõtetest.. ma elaksin praegu nagu kuskil mulli sees :) Mul on nüüd väike-rõhutan VÄGA VÄIKE korter, kus ma olen nüüdseks juba harjunud. Algselt oli asi ikka puhta hull..esiteks..korteri kätte saamine..ma ei tea miks see eluke mulle sellist vingerpussi mängis, aga siis kui mul oli vaja seda korterit saada-ma ei saanud, sest seal juhtus täpselt 1 päev enne VEEAVARII... kas pole mitte tore?? :) Igatahes nüüd on asi seal maal, et ma ei suudagi seal korteris üksi olla... Otsustasin, et võtan kassi...ja otsustasin, et ei võta seda kuskilt tavalisest kuulutusest ega osta..ja ka mitte naabrite kaudu. Kuna jõulud on tulemas, siis otsisin varjupaigast. LEIDSIN. Olen tema elulooga tutvunud ja teades, mida see kiisu läbi elanud on. Mulle sobib...ta pole tavaline..ta on eriline ! Sest temaga peab nägema vaeva. Ta ei roni sülle, ta ei jookse sind pikali, sest ta kardab. Inimest...aga ta harjub juba :) Meie iseloomud klapivad :D Täna lähen külastama teda ja vaatan, kuidas ja kui hirmus ma tema jaoks olen. Igatahes, esimesed asjad on teda kodus juba ootamas ! :) Vat siis....killukest rõõmu ka ikka siia lõppu nüüd.  Ahjaa, millegi pärast arvas mu ülemus, et olen tööst väsinud ja saatis mu juba järgmisest nädalast puhkusele. Esmaspäeval veel tööl, aga teisipäevast puhkus...ei teagi täpselt, mis sellega peale hakata.

PS! Olen nüüd korralikum ja kirjutan siia tihedamini oma mõtteid kui iga kahe kuu tagant :D