Kõige pealt, kui lugema hakkate, soovitan head laulu, mida praegusel hetkel kuulan ja mille taustal ma kirjutan. Ehk on siis parem ka teil lugeda, kui sama teete.
Kristo saatis selle lingi, aitähh . Arvas, et see läheb mu eilse blogi jutuga hästi kokku. Minu jaoks on sellel videol väga sügav mõte sees...
Kui küsite, kas ma tunnen ennast paremini kui eile? Valetaksin kui ütleksin jah...uskumatult veider on olla. Hakkan mõistust kaotama? Mis toimub?? Jah, ma olen katki, aga ma olen vist tõusuteel. Ma tunnistan iseendale, miski on valesti-
see peaks ju midagi näitama..või ei ole sel tähtust?! Igatahes, tänane päev on möödunud...ma ei teagi...raskelt? Hommikul käis Silver kohvil ja rääkisime üle pika aja asjadest...
Ma vaatan enda laual pikka,närtsinud, punast roosi..mõtlen, et alles see oli, kui ta säras ja oli nii täiuslik. Mulle meeldib see roos..võib-olla ma tunnen, et ta elab hetkel täpselt sama läbi, mida mina..Mida ma siis elan? Ma ei tea...mõttetu.! See roos on närtsinud...midagi pole teha. Nüüd on tal vaja veel kuivada...ja siis pole temast enam midagi järgi. Või on? Miski tundub nii kuradima sarnane...Mulle Meeldib See! Aga mis täpsemalt, pole aimugi. On see tunne? Küllap vist...Aga pea püsti ja edasi...lootusetult.!
Täna oli sõbral sünnipäev, kuna olin lubanud, et soovin õnne silmast silma, siis seda ma tegingi...kõndisin üksi,õhtul,lumesajus 4km ühest linnaotsast teise. Mõnus oli hingata ! Sinna minnes ei tahtnudki milleskist mõelda, üritasin pea tühjana hoida..peaaegu õnnestus. Andsin šhampuse pudeli ja šokolaadi üle,kuid ikkagi oli tuju seal, kus ta viimasel ajal olnud on. Ei Kusagil ! Jah, mul oli tol hetkel inimene, kes teadis, mis mõtted mu peas on..mida ma tunnen. Ta kallistas, ei lasknud lahti. Korrutas vaid kui hea tal on. Soe tunne tuli sisse, kuid raske oli. Ühel hetkel ma ei tundnud ennast ära...mida ma teen? Kus ma olen? Miks just siin ja praegu?? Vot sellised küsimused painasid mind tol hetkel. Keeruline eks? Ma üritasin nendest mõtetest lahti lasta..aga ma ei osanud muud öelda,ütlesin vaid, et mul on raske ! Miskit juhtus...kuid sellest ma ei kirjuta...ma olen täielikult tühi. Ma ei mõtle reaalselt, ma lasen asjadel minna...ma ...ma tunnen, et miski voolab mu põskedelt alla..Jah ,need on taas pisarad...on nad täis kurbust ja valu? Või täiesti tühjad?? Ma ei tea. See on siiani mu parim vastus ! Kas ma käitun õigesti? Kas ma pean olema kellegi teisega, et unustada Kõik..? Ma ei jaksa. Ma vajan aega,rahu..võibolla üksindust? Ei, ma kardan seda....nüüd juba tõesti kardan. Ma ei tea, kes ma olen . Ausalt, ma ei tunne enam ennast ära. Mingi vaakum on tekkinud..ja püsib siiani.Isegi ei oska seletada, millest täpselt - ilmselt tunnen, et elu on kõik mingitpidi ikka väga kreenis. Pole tasakaalu, pole kindlust...on vaid mina ja minu mõtted.
Ma vajan restarti, aga ma ei oska seda teha...või siis pole enam jaksu? Ma võitlen iseendaga.. Miks? See on vaid tühipaljas küsimus..see on mõttetu ..õiget vastust vast polegi? Ma tunnen ennast liialt uimasena...ma tahan kaduda ! Jah, jälle enesehaletsus...aga mis teha.. ma tunnen nii. Tahaks veidi magada, sest nii on mul kõige parem. Ma näen igapäev ünenägusid, millest ma kellelegi ei räägi, sest ma tean, et need on vaid unenäod...taas mõttetu. Äkki ma ise olen mõttetu? Jah, täitsa võimalik. Ma ju ei tea, kes ma olen...enam..siin ja praegu...korrutan vaid üht ja sama jura. Ma annaks kõik, et see oleks vaid uni..vahest ju tunduvad unenäod pikad ja lõputud...äkki ongi? Või ma lihtsalt ei suuda reaalsusega hetkel leppida? Mida kuradit ma tunnen?? See tunne on imelik...veider...tühi..ma ei oska seda kirjeldada. Ta pole armuvalu, ta pole hingevalu, ta pole...võitlus. See on miskit imelikku, mida ma kunagi kirjeldada täpselt ei oska ! Ma tunnen ennast võõrana, isegi need langevad pisarad pole enam minu !
Kristo saatis selle lingi, aitähh . Arvas, et see läheb mu eilse blogi jutuga hästi kokku. Minu jaoks on sellel videol väga sügav mõte sees...
Kui küsite, kas ma tunnen ennast paremini kui eile? Valetaksin kui ütleksin jah...uskumatult veider on olla. Hakkan mõistust kaotama? Mis toimub?? Jah, ma olen katki, aga ma olen vist tõusuteel. Ma tunnistan iseendale, miski on valesti-
see peaks ju midagi näitama..või ei ole sel tähtust?! Igatahes, tänane päev on möödunud...ma ei teagi...raskelt? Hommikul käis Silver kohvil ja rääkisime üle pika aja asjadest...
Ma vaatan enda laual pikka,närtsinud, punast roosi..mõtlen, et alles see oli, kui ta säras ja oli nii täiuslik. Mulle meeldib see roos..võib-olla ma tunnen, et ta elab hetkel täpselt sama läbi, mida mina..Mida ma siis elan? Ma ei tea...mõttetu.! See roos on närtsinud...midagi pole teha. Nüüd on tal vaja veel kuivada...ja siis pole temast enam midagi järgi. Või on? Miski tundub nii kuradima sarnane...Mulle Meeldib See! Aga mis täpsemalt, pole aimugi. On see tunne? Küllap vist...Aga pea püsti ja edasi...lootusetult.!
Täna oli sõbral sünnipäev, kuna olin lubanud, et soovin õnne silmast silma, siis seda ma tegingi...kõndisin üksi,õhtul,lumesajus 4km ühest linnaotsast teise. Mõnus oli hingata ! Sinna minnes ei tahtnudki milleskist mõelda, üritasin pea tühjana hoida..peaaegu õnnestus. Andsin šhampuse pudeli ja šokolaadi üle,kuid ikkagi oli tuju seal, kus ta viimasel ajal olnud on. Ei Kusagil ! Jah, mul oli tol hetkel inimene, kes teadis, mis mõtted mu peas on..mida ma tunnen. Ta kallistas, ei lasknud lahti. Korrutas vaid kui hea tal on. Soe tunne tuli sisse, kuid raske oli. Ühel hetkel ma ei tundnud ennast ära...mida ma teen? Kus ma olen? Miks just siin ja praegu?? Vot sellised küsimused painasid mind tol hetkel. Keeruline eks? Ma üritasin nendest mõtetest lahti lasta..aga ma ei osanud muud öelda,ütlesin vaid, et mul on raske ! Miskit juhtus...kuid sellest ma ei kirjuta...ma olen täielikult tühi. Ma ei mõtle reaalselt, ma lasen asjadel minna...ma ...ma tunnen, et miski voolab mu põskedelt alla..Jah ,need on taas pisarad...on nad täis kurbust ja valu? Või täiesti tühjad?? Ma ei tea. See on siiani mu parim vastus ! Kas ma käitun õigesti? Kas ma pean olema kellegi teisega, et unustada Kõik..? Ma ei jaksa. Ma vajan aega,rahu..võibolla üksindust? Ei, ma kardan seda....nüüd juba tõesti kardan. Ma ei tea, kes ma olen . Ausalt, ma ei tunne enam ennast ära. Mingi vaakum on tekkinud..ja püsib siiani.Isegi ei oska seletada, millest täpselt - ilmselt tunnen, et elu on kõik mingitpidi ikka väga kreenis. Pole tasakaalu, pole kindlust...on vaid mina ja minu mõtted.
Ma vajan restarti, aga ma ei oska seda teha...või siis pole enam jaksu? Ma võitlen iseendaga.. Miks? See on vaid tühipaljas küsimus..see on mõttetu ..õiget vastust vast polegi? Ma tunnen ennast liialt uimasena...ma tahan kaduda ! Jah, jälle enesehaletsus...aga mis teha.. ma tunnen nii. Tahaks veidi magada, sest nii on mul kõige parem. Ma näen igapäev ünenägusid, millest ma kellelegi ei räägi, sest ma tean, et need on vaid unenäod...taas mõttetu. Äkki ma ise olen mõttetu? Jah, täitsa võimalik. Ma ju ei tea, kes ma olen...enam..siin ja praegu...korrutan vaid üht ja sama jura. Ma annaks kõik, et see oleks vaid uni..vahest ju tunduvad unenäod pikad ja lõputud...äkki ongi? Või ma lihtsalt ei suuda reaalsusega hetkel leppida? Mida kuradit ma tunnen?? See tunne on imelik...veider...tühi..ma ei oska seda kirjeldada. Ta pole armuvalu, ta pole hingevalu, ta pole...võitlus. See on miskit imelikku, mida ma kunagi kirjeldada täpselt ei oska ! Ma tunnen ennast võõrana, isegi need langevad pisarad pole enam minu !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar