Vihkamine, mis see üldse on?

Hei!

Nädalake taaskord lennanud linnutiivul. Ei kirjutanud siia midagi, sest töövahetus ja kogu see jamps mõjub mulle alati negatiivselt. Sadakümmend erinevat mõtet tiirleb siis peas ja kahtlen iseendas. Nii see on ja olen hakanud sellest toibuma nüüdseks. :)

Kuidas mul siis läinud? No ütleme nii, et paremini kui enne. Ilmselt on mingi stressipisik siiski sees, sest see pidev vahetamine..mitte töööö vaid keskkonna, see ei ole mulle üldse meeltmööda. Just siis kui olen hakanud inimesi tundma õppima ja neid analüüsima, pean ma lahkuma. No keegi küll ei ole mind sundinud ja kõik on olnud mu enda teha kuid miks ma pean leppima vähemaga kui tegelikult tuuakse mulle kandikul ette parem pakkumine. Töö mõttes ei kahetse ma üldse midagi... ma olen äärmiselt õnnelik, et olen jõudnud sellisesse punkti kus töö on tööö ja ma ei pea tooma seda endaga kaasa. Õppida on küll palju kuigi arvasin, et mis seal kaltsupoes siis ikka nii väga on. Tegelikult on kõik paigas ja täpselt peab asju sammsammult tegema. Küll ma hakkama saan :). 

Nooremana ma ei suutnud üldse nii rahulikult igasugu inimesi võtta, ma olin nii kurnatud ja nutsin patja kui keegi minust halvasti suutis mõelda. Nüüdseks olen ma ise nii palju läbi elanud ja õppinud ennast rohkem tundma ning tean kuidas mingi olukorraga hakkama saada. 

Praegu kui olen uues kohas siis jõuan koju paar tundi varem seega on mul iseenda jaoks samuti rohkem aega. :) Kuna see mittesallimine on olnud hetkel nii aktuaalne teema siis ka minu mõtted on viimasel ajal ümber selle pöörlenud. Võibolla olen ma oma silmad rohkem avanud ja oskan vaadata, kes tegelikult minu ümber on ja kas nad teevad lihtsalt niisama head nägu või reaalselt läheb see neile korda ka. Ma pole vist varem osanudki midagi vihata, aga nüüd olen selle ära õppinud :D Mõni teist teab minu väääääääääga piinlikku momenti, mis just hiljuti juhtus teatud inimesega. Lihtsalt mina ei saa aru sellest, et kui kaks inimest on otsustanud teineteise elust lahkuda siis mis kuradi pärast elu niimoodi peab keerama sulle :) Ma otseses mõttes VIHKAN seda ja ma pean just temaga kokku juhtuma? Whaaaaaat? Okei....kokkusattumus...esimest ja teist ja kolmandat ja neljandat ja viiendat?? Kaua siis veel ometi. Ma ei soovi talle küll halba, aga kuna ma tean mida inimene teistele teinud on siis ma pigistan silmad lihtsalt kõvasti kõvasti kinni, sest öeldakse ju et kõik mis sa teed teistele-tuleb sulle endale tagasi. Päris kohutav on mõelda sellepeale, et midagi sellist võib juhtuda. Midagi sellist, mis tehti minuga... Kohutav õppetund. Pealegi ma ei saa aru sellest, et kuidas saab inimese sees nii palju enesekindlust, uhkust ja vastikust olla. Iga korraga on jultumus midagi kommenteerida või midagi väga segast öelda. Kus inimesed võtavad selle? Tagataskust? Kas seal on varuks mingi sõnavara? Naljakas :) No tegelikult olen ma ise ka ju samas selles süüdi kui väidan, et vihkan miskit. Ilmselt on see kõik sellepärast, et kunagi ei ole saanud kõik selgelt välja öelda ja teemat lukku panna. Otsad on jäänud lahtiseks ja siis tekibki selline vastik ning paha tunne, et tahaks kõik näkku inimesele öelda mida ta kord teinud on ja jalaga takka panna. Mitte et ma vägivaldne oleks, aga need on lihtsalt minu mõtted. Ma ei vihka seda inimest vaid neid emotsioone ja läbielamisi. Viimasel ajal olengi oma lahtised otsad ära lõpetanud. Öelnud inimestele, mis ma tegelikult arvan või tunnen. Isegi mu perekonnas ei aksepteeritud seda aga no jutt jutuks. Praegu võetakse mind sellisena nagu ma olen...iseka ja kelle iganes veel kuid ma olen uhke :) Olengi selline ja ma ei pea mingit tobedat maski kandma, et jumala eest mitte kellegile ``haiget`` teha. Ilmselt sellepärast on ka minu elu vaikselt paika loksunud. Mul on armastav elukaaslane, mul on megavinged sõbrad( jah just need vähesed, keda saan usaldada), mul on hea töökoht ja ma tean mida edasi teha. :) 

See kõik ei ole niisama kätte tulnud ja ma olen nende õppetundide eest ka väga tänulik. Ma olen ka olnud iseendaga kohutavalt puntras kuid kui sa lõpuks avad oma silmad ja hakkad asju läbi mõtlema ning leiad et ELU on nii kuramuse lühike tegelikult siis peagi suudad sa kuidagi sellest välja rabeleda. Naljakas küll, aga nõrgast inimesest saab kunagi samuti üks kõva kivi. Ja tegelikult mitte teiste abiga vaid iseenda lollide otsuste ja tegudega. Mitte keegi ei saa rikkuda su elu või tegemisi kui sa ei lase teda endale ligi. Elus on küll ootamatuid asju, mis tulevad tõesti nagu välk selgest taevast, aga kui inimene oleks käitunud teisiti siis seda ei oleks ju tulnud... 

Nii naljakas kui see ka poleks olen hakanud mõtlema tagantjärgi, et ma olen elanud nagu keski Nipernaadi :D 

Ma olen kohutavalt palju rännanud. No mitte nüüd mööda maailma vaid üldse oma elus. Selles mõttes, et olen oma lühikese elu jooksul nii palju kolinud, nii palju tööd vahetanud, nii palju suhetes olnud ning nii palju erinevate inimestega tuttavaks saanud ja nad ühel momendil lihtsalt jätnud sinna kus nad on, sest minul on aeg edasi liikuda. Ma olen nii palju tegelikult naljatanud selle Nipernaadi teemaga aga päriselt see ju ongi nii :D Ma ei tea, et minu iseloomujooneks oleks veel püsimatus, aga äkki siis ongi? Muidugi VÄGA PALJUD on seda megahalvaks pidanud ja öelnud et ma ise olen nendes asjades süüdi ning kui kohutav on vahetada nii palju tööd ja kui kohutav et ma selline suhtest suhtesse olen olnud. No pekki küll aga see on MINU elu, see on MINU lugu ja kui sa mu lugu ei tea ning ei ole samu asju läbi elanud kui mina siis hoia oma suukene kinni. Päris tõsiselt. Mitte keegi ei näe kellegi inimese sisse. Ma saan sellest aru, et kui mõni võõras vaataks mind imeliku pilguga ja mõtleb et kui mõttetu inimene olen jms (sest ilmselt mina mõtleks esimese korraga ka väga halvasti)  aga kui seda teevad omad lähedased siis ma ei suuda seda aksepteerida....ma võin küll öelda et jajah ja olengi nii paha ja kohutav ning ma olen kõiges ise süüdi aga tegelikult tekib minu sisse väike põlastuspisik. See pole küll suur aga enam ma ei usalda inimest nii kui varem. On asju mida me ei saa muuta, näiteks lapsepõlv? Ükskõik siis mis sellega ka kaasnevad...vanemad, õed-vennad, kasvatus, emotsioonid. Jah, ka mina lohutan alati iseennast kui ka teisi sellega, et aga temal või temal või temal on olnud veel hullem ja kohutavam. Aga ma pole kunagi hakanud kellegile turja ja öelnud, kui loll ta oma elus on olnud, kui valesti ta on asju teinud või kui vastik ta üldse on. Kui ma inimesele midagi ütlen siis just nende asjade eest mida tema mulle on tekitanud....need reaalsed asjad, mis on MINUGA seotud. See kuidas tema enda elu on elanud kunagi varem või mida läbi elanud... neid mina ju ei tea...ja kui isegi tean siis ei ole minul õigust öelda, et tema tegi midagi valesti. Need on olnud inimese enda valikud ja tol hetkel kui ta selle langetas tundus see talle just õige. Üldse ma leian, et sellist ``õige ja vale valikut```ei olegi üldse olemas...on vaid erinevad arvamused.
Mul on elus paar asja mis ma ei ole mitte kunagi mitte kellegile rääkinud ja ei räägi ka. Aga nii see peabki olema, sest uskuge mind, ma rikuks mõne inimese elu täitsa ära :) Las see jääb sinna kus ta oli ning rohkem ma sellest juttu ei tee. Kindlasti on ka teistel asju millest nad pole julgenud/tahtnud rääkida. Sellepärast ei saagi inimesele öelda et kui kohutavalt loll või nõme inimene üleüldse ta on. Kui nüüd praegu mõtlete, et aga mina kes ma väitsin et vihkan siis räägin endale vastu? Ei...ma ei tunnegi tegelikult seda inimest. Need tunded ja emotsioonid ja läbi elamised....vat neid ma vihkan. Neid mida ta suutis tekitada.. Vat nii on lood. Nii et vaadake korra enda sisse ja kui ütlete, et vihkate inimest, siis tegelikult kas ikka inimest? Ehk ikka neid emotsioone, mis ta teile suutis tekitada? 

Aga, et see postitus ei oleks nii üksluine ja ühes teemas siis mul on heameel teatada, et minu tegemistel on läinud hästi. Tiigrikutsu duurid on peaaegu peas, kuna mul ei olnud medikat siis ei ole saanud seda nii mängida nagu peaks. Lõikasime Kristjaniga ta vanast pangakaardist medika välja :D :D ajab esialgu asja ära :) Keeli peaks nagunii vahetama... sest kolm keelt kõlavad ühte moodi ja teised ei kõla üldse, sest materjal erinev. Proovin täna siis jälle harjutada veidi, sest on vaba päev.

Veeeeel räägiks sellest, et uurisin autokooli ja interneti teel õppimist, ilmselt teen ma load järelmaksu abil :) Või no osamaksetena.. Küll aga ilmselt kui kõik nii läheb nagu ma mõtlen, siis tähtaeg ei ole kindlasti see mis kirja panin, sest ilmselt aastake lükkub edasi. Hetkel on mul neid vääääääga mõttetu teha, sest sõita ma nagunii vahepeal ei saaks. Põhjustest räägin hiljem, sest ilmselt te hetkel ei jaga matsu välja :D Kristjaniga käisin üks päev ühel platsil sõitmas, õppisin koha pealt äraminekut, esimese ja teise käiguga sõitmist, sest platsil ei saaaaanud suurt hoogu sisse võttagi, veel siis pidurdamist ja suunatule näitamist-manööverdamist. Ühesõnaga vist said põhiasjad tehtud. Plats oli päris auklik ja paha oli sõita seega kui keegi teab mingit platsi siin läheduses kus saab harjutada normaalselt, siis andke aga teada. :) 

Praegu vaatan Laula mu laulu kordussaadet ja Ott ning Ines laulavad.... seda lugu https://www.youtube.com/watch?v=ZICysIZwpqA . Ja see kuidas ma seda kuulan on ilmselge :D

Aga olgu, ma tänaseks lõpetan. Täna veel palju teha :)

Tsau.