Tere,
oleme kenasti nüüd kohale jõudnud ja lubasin, et kirjutan teile ka kuidas see kõik nii läks jne.
Kui ma aus olen siis ma polnud kordagi oma elus mõelnud, et ma tahan minna Eestist ära ja elama-töötama Austraaliasse. Üldsegi mulle meeldib pisike Eesti ja seal elamise vastu pole mul küll midagi.
See kõik muutus tol hetkel kui Kristjan teatas mulle, et ta suur soov oleks minna Austraaliasse tööle ja elama. Ilmselt need, kes mind teavad juba aimavad, kuidas mina sellele reageerisin. Arvasin, et Kristjan on hulluks läinud ja ma polnud nõus selle peale isegi mõtlema. Siis möödus mõni päev ja rääkisin Kristjaniga uuesti läbi, mõistsin et tal tõesti on VÄGA VÄGA suur tahtmine Eestist ära sõita. Kristjanil elab tuttav sõber Austraalias, kes oli valmis meile elamispinda ja tööd pakkuma. Seedisin veel üsna mitu päeva seda mõtet ja mõistsin, et oleme mõlemad teineteise soovidega arvestanud ning seekord ei ole ka mingi erand. Teistele kui rääkisin sellest mõttest, siis ütlesid nemadki, et viimane aeg minna- pere pole, suuri kohustusi pole, minge! Mis siis ikka, ostsime piletid ära ja nii ta läks.
Küll aga, nagu ilmselt kõik teavad, siis ei ole head ilma halvata. Olime Tallinna lennujaama teel kui Kristjani tuttav kirjutas, et tal on viisaga probleeme ja ta saadeti Eestisse tagasi. Ega ma ei osanudki muud öelda kui, et ``Seda ma arvasingi.!``. Sellist tunnet, et kuule sõidame nüüd lennujaamast tagasi koju, ei tulnud. Pigem peale seda uudist tiirles mu peas sadakond küsimust ringi ja mõtlesin iga asja oma peas uuesti läbi ning üritasin positiivselt ennast häälestada.
Esimene lend oli Eesti- Berliin. Jõudsime Berliini lennujaama-mis oli minu meelest väga urgas. Vabandust, aga no tõesti. Kõik kohad, kus andis istuda olid täis. Käisime edasi-tagasi nagu tohmakad, üritasime leida kohta, kuhu istuda ja panna läpakas laadima. Ühe koha leidsime kuid seal istus ka üks mees juba ees. FUN!
Õnneks mu läpaka aku peab päris kaua vastu ja hakkasin igasugu lehti läbi lappama. Lõpuks vaatasin korra gruppi Eestlased Perthis. Täpselt 4 minutit tagasi oli keegi Maarja pannud kuulutuse, et üürib välja tuba. Kirjutasin talle, et oleme saabumas Perthi ja ööbimiskohta pole, et kas koht on veel saadaval. Minu õnneks oli ja saime telefoninumbri, et kohale jõudes helistada. Vähemalt väike lootus oli, et ei pea ööd lennujaamas veetma.
Järgmine sihtkoht oli Berliin-Abu Dhabi. Vat see oli alles lennujaam. :) Kuna sealne rahvas peab lugu palju puhtusest, siis lennujaam oli ka täiesti korras hoolimata selle suurusest. Istumiskohti oli väga palju ning laadima sai asju panna nii kuis hing ihaldas. Seal panime oma numbrid kinni ja rääkisime oma tuttavatega internetis. Väike igatsus oli ikka hinges juba sees. Olgu veel mainitud, et lennukis istusin ma ühe araablanna(öeldakse vist ikka nii :D ) kõrval, kellel oli näha ainult nägu, sest ülejäänud oli hilbuga peidetud. Kõik oli normaalne ja korras kuni oli aega umbes 3h maandumiseni. Mees tal magas kõrval ja tema hakkas ennast hoogsalt meikima. Piilusin suu ammuli, kuidas ta seda krohvi endale näkku pani. Vahepeal ärkas Kristjan ka kõrval ja kahekesi lihtsalt muigasime. Samas kui neil paistabki vaid näolapp siis ilmselt nad tõesti proovivad sellega siis veidi erineda :D Ühel hetkel kui toodi söök, siis tundsin, et mingi räme värvi hais käib üle pea. Ütlesin veel Kristjanile, et mingi veider lõhn. Korra keerasin pilgu araablanna poole ja no voilaaaaa....tema lakkis lennukis küüsi :D :D :D Ausalt öeldes ma ei tuleks selle pealegi.
Järgmine lend oli Abu Dhabi-Perth. Lõpp peatuseks valisime just Perthi, sest Kristjani tuttav elas Perthist veidi eemal. Kokkuvõtteks ütleks, et lennukitoidud olid päris head isegi ja kõhu sai alati täis. Soovitame soojalt lennata Etihadi lennufirma kaudu. Nende lennukid on ülisuured ja mugavad.
Jõudes Perthi käisime passikontrollist läbi, mind lasti ilusti läbi, aga Kristjanil oli mingi jama. Ega ta täpselt ise ka ei saanud aru, aga meile tundus, et lihtsalt masin ei lugenud tema passi peal olevat kiipi. :) Järgmisena ruttasime oma kohvritele järgi, väike sabin oli ikka sees, et kas on ikka terved ja alles. Kõik saime ilusti kätte ja oli korras. Lõpuks lülitasin oma Austraalia numbri sisse ja helistasime sellele numbrile, mille Maarja meile andis. Vastu võttis noormees, kelle juures oligi üks vaba tuba ja kui rääkisime, et meil pole õrnaaimugi, kus me peame astuma või istuma, siis õnneks oli ta kohe nii abivalmis ja ütles, et tuleb meile autoga järgi. Juhhei :)
Tahtsime käia ka pangast läbi, aga kuna oli reede ja kell oli juba päris palju, siis pank oli juba kinni. Muidugi, et nädalavahetustel on see ka kinni. Nii, et pidime ikka üsna mitu päeva veel ootama.
Sõitsime umbes 17km eemale Perthist ja jõudsimegi armsa maja juurde. Meile tutvustati majaelanikke. Olgu mainitud, et nii majutaja ise kui ka elanikud on siin kõik eestlased. Meil on ka koer nimega Maxi, kellega peab rääkima vaid inglise keeles, sest koeral on olnud eelnevalt kaks austraallast peremeheks ja on õppinud käsklusi täitma selles keeles. Maja, kus me elame on väga ilus. Kokku on siin neli magamistuba, üks suur elutuba, üks kööginurk, wc ja vannituba, suur välisterrass koos grilliga. Majakaaslased on väga väga toredad ja lõbusad. Lisaks kõigele on nad ka väga abivalmid, sõidutavad meid sinna kuhu vaja ja saame erinevaid kontakte juurde, kus võiksime tööd leida.
Läksime õhtul veel poodi süüa ostma, sest kõhud oli ikka väga tühjad. Jõudsime Colesi poodi ja ilmselt te kujutate ette mind ja Kristjanit seal nõutult seismas. Loomulikult ei osanud me mitte midagi osta, sest kõik olid kuidagi nii võõras ja kuskil ei osanud orienteeruda. Õnneks tuli pähe miskit haarata ja nälga me ei jäänud.
Jõudsime koju, sõime, mina läksin pesema ja magama ning Kristjan jäi eestlastega Vana-tallinnat jooma. :D
Kahjuks pilte pole väga palju teinud. Kirjutan homme järgmises postituses ka meie edaspidistest seiklustest.
PS! Kuna ma enda poole aruga suutsin kaamerast pildid ära kustutada, siis peate leppima mu väga vana telefoniga tehtud pilte, mis on üsna udused. Aga ehk saate aimu, kus me pesitseme. :)
Muide, seda ka, et kes meid tõesti tahab edaspidi ka jälgida, siis öelge mulle ja panen teid facebookis eraldi listi, et näeksite kui midagi postitame.
Cheers! :)
oleme kenasti nüüd kohale jõudnud ja lubasin, et kirjutan teile ka kuidas see kõik nii läks jne.
Kui ma aus olen siis ma polnud kordagi oma elus mõelnud, et ma tahan minna Eestist ära ja elama-töötama Austraaliasse. Üldsegi mulle meeldib pisike Eesti ja seal elamise vastu pole mul küll midagi.
See kõik muutus tol hetkel kui Kristjan teatas mulle, et ta suur soov oleks minna Austraaliasse tööle ja elama. Ilmselt need, kes mind teavad juba aimavad, kuidas mina sellele reageerisin. Arvasin, et Kristjan on hulluks läinud ja ma polnud nõus selle peale isegi mõtlema. Siis möödus mõni päev ja rääkisin Kristjaniga uuesti läbi, mõistsin et tal tõesti on VÄGA VÄGA suur tahtmine Eestist ära sõita. Kristjanil elab tuttav sõber Austraalias, kes oli valmis meile elamispinda ja tööd pakkuma. Seedisin veel üsna mitu päeva seda mõtet ja mõistsin, et oleme mõlemad teineteise soovidega arvestanud ning seekord ei ole ka mingi erand. Teistele kui rääkisin sellest mõttest, siis ütlesid nemadki, et viimane aeg minna- pere pole, suuri kohustusi pole, minge! Mis siis ikka, ostsime piletid ära ja nii ta läks.
Küll aga, nagu ilmselt kõik teavad, siis ei ole head ilma halvata. Olime Tallinna lennujaama teel kui Kristjani tuttav kirjutas, et tal on viisaga probleeme ja ta saadeti Eestisse tagasi. Ega ma ei osanudki muud öelda kui, et ``Seda ma arvasingi.!``. Sellist tunnet, et kuule sõidame nüüd lennujaamast tagasi koju, ei tulnud. Pigem peale seda uudist tiirles mu peas sadakond küsimust ringi ja mõtlesin iga asja oma peas uuesti läbi ning üritasin positiivselt ennast häälestada.
Esimene lend oli Eesti- Berliin. Jõudsime Berliini lennujaama-mis oli minu meelest väga urgas. Vabandust, aga no tõesti. Kõik kohad, kus andis istuda olid täis. Käisime edasi-tagasi nagu tohmakad, üritasime leida kohta, kuhu istuda ja panna läpakas laadima. Ühe koha leidsime kuid seal istus ka üks mees juba ees. FUN!
Õnneks mu läpaka aku peab päris kaua vastu ja hakkasin igasugu lehti läbi lappama. Lõpuks vaatasin korra gruppi Eestlased Perthis. Täpselt 4 minutit tagasi oli keegi Maarja pannud kuulutuse, et üürib välja tuba. Kirjutasin talle, et oleme saabumas Perthi ja ööbimiskohta pole, et kas koht on veel saadaval. Minu õnneks oli ja saime telefoninumbri, et kohale jõudes helistada. Vähemalt väike lootus oli, et ei pea ööd lennujaamas veetma.
Järgmine sihtkoht oli Berliin-Abu Dhabi. Vat see oli alles lennujaam. :) Kuna sealne rahvas peab lugu palju puhtusest, siis lennujaam oli ka täiesti korras hoolimata selle suurusest. Istumiskohti oli väga palju ning laadima sai asju panna nii kuis hing ihaldas. Seal panime oma numbrid kinni ja rääkisime oma tuttavatega internetis. Väike igatsus oli ikka hinges juba sees. Olgu veel mainitud, et lennukis istusin ma ühe araablanna(öeldakse vist ikka nii :D ) kõrval, kellel oli näha ainult nägu, sest ülejäänud oli hilbuga peidetud. Kõik oli normaalne ja korras kuni oli aega umbes 3h maandumiseni. Mees tal magas kõrval ja tema hakkas ennast hoogsalt meikima. Piilusin suu ammuli, kuidas ta seda krohvi endale näkku pani. Vahepeal ärkas Kristjan ka kõrval ja kahekesi lihtsalt muigasime. Samas kui neil paistabki vaid näolapp siis ilmselt nad tõesti proovivad sellega siis veidi erineda :D Ühel hetkel kui toodi söök, siis tundsin, et mingi räme värvi hais käib üle pea. Ütlesin veel Kristjanile, et mingi veider lõhn. Korra keerasin pilgu araablanna poole ja no voilaaaaa....tema lakkis lennukis küüsi :D :D :D Ausalt öeldes ma ei tuleks selle pealegi.
Järgmine lend oli Abu Dhabi-Perth. Lõpp peatuseks valisime just Perthi, sest Kristjani tuttav elas Perthist veidi eemal. Kokkuvõtteks ütleks, et lennukitoidud olid päris head isegi ja kõhu sai alati täis. Soovitame soojalt lennata Etihadi lennufirma kaudu. Nende lennukid on ülisuured ja mugavad.
Jõudes Perthi käisime passikontrollist läbi, mind lasti ilusti läbi, aga Kristjanil oli mingi jama. Ega ta täpselt ise ka ei saanud aru, aga meile tundus, et lihtsalt masin ei lugenud tema passi peal olevat kiipi. :) Järgmisena ruttasime oma kohvritele järgi, väike sabin oli ikka sees, et kas on ikka terved ja alles. Kõik saime ilusti kätte ja oli korras. Lõpuks lülitasin oma Austraalia numbri sisse ja helistasime sellele numbrile, mille Maarja meile andis. Vastu võttis noormees, kelle juures oligi üks vaba tuba ja kui rääkisime, et meil pole õrnaaimugi, kus me peame astuma või istuma, siis õnneks oli ta kohe nii abivalmis ja ütles, et tuleb meile autoga järgi. Juhhei :)
Tahtsime käia ka pangast läbi, aga kuna oli reede ja kell oli juba päris palju, siis pank oli juba kinni. Muidugi, et nädalavahetustel on see ka kinni. Nii, et pidime ikka üsna mitu päeva veel ootama.
Sõitsime umbes 17km eemale Perthist ja jõudsimegi armsa maja juurde. Meile tutvustati majaelanikke. Olgu mainitud, et nii majutaja ise kui ka elanikud on siin kõik eestlased. Meil on ka koer nimega Maxi, kellega peab rääkima vaid inglise keeles, sest koeral on olnud eelnevalt kaks austraallast peremeheks ja on õppinud käsklusi täitma selles keeles. Maja, kus me elame on väga ilus. Kokku on siin neli magamistuba, üks suur elutuba, üks kööginurk, wc ja vannituba, suur välisterrass koos grilliga. Majakaaslased on väga väga toredad ja lõbusad. Lisaks kõigele on nad ka väga abivalmid, sõidutavad meid sinna kuhu vaja ja saame erinevaid kontakte juurde, kus võiksime tööd leida.
Läksime õhtul veel poodi süüa ostma, sest kõhud oli ikka väga tühjad. Jõudsime Colesi poodi ja ilmselt te kujutate ette mind ja Kristjanit seal nõutult seismas. Loomulikult ei osanud me mitte midagi osta, sest kõik olid kuidagi nii võõras ja kuskil ei osanud orienteeruda. Õnneks tuli pähe miskit haarata ja nälga me ei jäänud.
Jõudsime koju, sõime, mina läksin pesema ja magama ning Kristjan jäi eestlastega Vana-tallinnat jooma. :D
Kahjuks pilte pole väga palju teinud. Kirjutan homme järgmises postituses ka meie edaspidistest seiklustest.
PS! Kuna ma enda poole aruga suutsin kaamerast pildid ära kustutada, siis peate leppima mu väga vana telefoniga tehtud pilte, mis on üsna udused. Aga ehk saate aimu, kus me pesitseme. :)
 |
| Abu Dhabi lennujaamas. :) |
 |
| Nagu oleks 20 aastat magamata. :D |
 |
| Lennukis |
 |
| Perthis |
 |
| Maja, kus me praegu elame. |
 |
| Max võimleb :D |
 |
Muide, seda ka, et kes meid tõesti tahab edaspidi ka jälgida, siis öelge mulle ja panen teid facebookis eraldi listi, et näeksite kui midagi postitame.
Cheers! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar