Kaheksa nädalat Austraalias

Hei,
Mõtlesin kirja panna meie tööseiklustest. Esmaspäeval tööle minnes avastasin, et kaks inglast oli puudu. Üks oli laisk tüdruk ja teine oli ilmselt kõige lahedam töökaaslane üldse, kes meil siin olnud on. Noormees viskas alati nalja nii, et meie naersime kõhud kõveras ja alati tuli ja rääkis meiega juttu. Kutsus meid igalepoole ja alati aitas kui oli vaja. Niisiis saime teada, et nad lasti lahti. Tüdrukust sain veel aru, sest tema oli see, kes läks hiinlasele ütlema, et ta ei jaksa tööd teha, aga mehest ....Hiljem teised rääkisid, et tal oli tüli olnud hiinlasega. Ilmselt siis hiinlane rääkis meie bossile, et ta tolle lahti laseks. Kurb on.

Aga ka teistel teemadel.
Möödunud on meie kõige kurnavam töönädal. Esmaspäevast reedeni tuli iga päev hommikul ja lõunal kanad ning meie pidime neid ümber tõstma. No okei, see on nüüd küll ilusti öeldud, sest pigem pidime  need vaesed kanakesed, kes olid topitud 11kesi ühte väikesse puuri, viskama nad enda kanalasse, kus on veidigi rohkem ruumi. Te ei kujuta ette, mis trauma ma sain kui nägin, kuidas nad meile esmaspäeval esimese autotäis toodi ning nendega käituti. See, kes on samasugune hellik loomade koha pealt, siis ärge seda lugege, säästate oma närve.
Lugu siis selline, et esmaspäeval teatas meile üks mees, et varsti tulevad kanad ja siis on vaja need ühest puurist teise panna...KIIRESTI!. Soovitati panna midagi pikemat selga, sest kanadel on teravad küüned ja võivad katki tõmmata. Nii ma siis värisesingi hirmust, sest teised töökaaslased rääkisid, et me mitte ei pane neid kanasid puuri rahulikult vaid loobime neid, sest kiirus on taga. Jõudiski kätte see aeg, millal suuuuur auto oli meil maja ees. Kuna kanu oli umbes 3600, siis pidime kõik tööd tegema.
Olin ainus naine, kes seda pidi tegema, sest teine keeldus. Ma ei tahtnud minna ülemusele kurtma, et ei suuda seda teha. Meile näidati ilusti ette ja saabuski see hetk kui mina seisin oma puuri kõrval ja vaatasin neid kanakesi. Kohkusin hetkeks ära ja ütlesin Kristjanile, et ma ei suuda neid niiviisi puurist välja tirida. Õnneks nägin, kuidas nad olid seal pead-jalad koos ja mu mõttes hakkas keegi rääkima, et ma nad kähku sealt puurist päästaks ja laseks neil rohkem joosta meie kanalas. Mõeldud-tehtud, muidugi selline nagu ma olen, siis tegin igale kanakesele pai. :)
Järgmisel päeval otsustas üks prantslane, et ei tule tööle neid kanakesi tõstma, sest ta on samasugune hellik nagu minagi. Pealegi see, mida ma kirjutan on üsna julm nüüd. Ilmselt oleksin mina tema asemel seda sama teinud, sest ta polnud kunagi varem kana puudutanud. Nimelt üks naine, kes neid kanasid meile toimetas, ta oli julm! Just selle prantslase ees keeras kukel kaela kahekorra. Põhjus olevat lihtne. Prantslane ei teinud tööd kiiresti ja see naine mängis kõvat mutti, näidates milline on selliste loomade elu. Üks kukk oli sattunud kanade sekka ja sellepärast ta kuke nii julmalt tema silmade ees tappiski. Õnneks mina kuulsin sellest alles siis kui kanad olid pandud ja auto minema sõitnud. Arvasin alguses, et prantslane tegi mulle halba nalja seda rääkides, aga kahjuks mitte. Muidugi minu esimene mõte oli, et kui ma peaks seda naist veel nägema, siis teeks temaga sama, mis ta kukele tegi ja mainiks ka kui habras on elu! Ma saan aru, et nii nad käituvad kanadega ja selline on nende töö, aga no põrgu päralt ta seda peab veel kellegile näitama minema. Tehku seda pärast kuskil nurga taga või no üldse mulle ei mahu pähe, mis inimesel viga on, et ta selline tõbras peab olema. Kahjuks järgmistel päevadel teda polnud ja olid meesterahvad, kes sellist asja ei teinud. Pigem just vastupidi, kiitsid meid ja ei kohelnud kanasid julmalt. 

Ma tõesti vabandan, et ma enda pahameelt siin välja elasin, aga vat ma ei mõista selliseid inimesi, kes uhkeldavad selliste asjadega. Kolmandal päeval tuli prantslane ilusti tööle ja ütles, et talle ei meeldi see, aga tegema peab (sama suhtumine nagu minul). Sellel päeval rääkis teine töökaaslane ülemusega, et ei suuda sellist tööd teha ja nii meid oligi jälle vähem. Muidugi, et sellele vaadati kohe viltu kui keegi läks ülemusele midagi kurtma.
Vahepeal ostsime endale maskid, sest see tolm ja hais oli meeletu. Maskiga oli parem teha. Muidugi ei saa mainimata jätta seda, et seal kanalas on meeletu palavus, sest kanad armastavad soojust. Nii, et võite ise ette kujutada seda tööd: palavus ja hais + kanade kisa ja nende tõstmine nii, et nad tuimalt lasevad su peale + veel keegi, kes käsib seda tööd kiiremini teha. Seda ka, et meie töödejuhataja hiinlane ei teinud samuti seda tööd, ütles et ta ei kannata. Ütleme nii, et kõikidel oli tuju hea kui saime teada reedel, et rohkem ei tule ja saame uut kanalat kokku panema hakata. Oh seda rõõmu! :)

Videopostitus: Vastused teie küsimustele

Tere,
Lubasin, et teeme väikese videokese, kus vastame erinevatele küsimustele, mis minuni jõudis. Algselt tundus, et küsimusi on vähe, aga tegelikult video tuli päris pikk.
Ma vabandan väga kvaliteedi pärast, sest meil on siin üsna tugev tuul ja vahepeal pole ilmselt üldse kosta, mida räägime.
Veel sellest nii palju, et tegelikult tahtsin ma teile veel kallisid ja musisid ka saata, aga kahjuks sai kaameral aku täitsa tühjaks ja sellepärast videol ka selline kiire lõpp.
Video sai valmis mul eile õhtul, aga meil on üks jama. Mina ei saa oma gmaili mitte kuidagi sisse, sest mul on pandud topelt turvaliseks see ning igakord kui pean uuesti sisse logima, siis saadab gmail automaatselt mulle telefoni peale koodi, mille pean sisestama. Kahjuks see tuleb Eesti numbrile ning see mul ei tööta. Eelnevalt sain automaatselt oma arvutiga sisse, aga üks päev logis Kristjan minu arvutiga enda gmaili ja nii kõik kaduski. Ühesõnaga ma ei saa arvutiga blogida, sest sinna pean gmaili kontoga sisenema. Meil on äärmiselt kahju, sest telefonis on väga halb blogida.
Aga õnneks sain youtube video üles laadida Kristjani gmaili andmetega ja siia sain ka lisada lingi. See oli keeruline...päriselt. Kirjutasin gmailile oma jamast ja nüüd ootame, kas mingit vastust ka tuleb. Olge tublid!
Aga aitab jutust, varuge aega ja vaadake ise oma silmaga meid üle.

Ärge vajutage lihtsalt lingile vaid kopeerige see link endale aadressiribale. Telefoniga ei saanud kuidagi linki aktiivseks teha, et kohe näeksite.
https://m.youtube.com/watch?v=GlG1XAClvDM

Seitse nädalat Austraalias

Hei,

Nädal on taaskord minema lennanud ja meie viisat on veel vaid 315 päeva. Tööl käies ei saa arugi, et oleme juba nädalaid siin olnud.
Meie nädalake möödus töiselt ja trenniliselt.
Mäletate kirjutasin teile, et oleme tähtajast ees? Nüüd on mul tunne, et oleme hoopis nädalake maas. Peale seda kui meie sakslasest töödejuhataja läks ära, siis ütles et see maja on valmis. Nüüd oleme juba nädalake igasugu töid teinud ja alles nüüd lõpetame. Vahepeal on olnud ka päevi, kus ei ole väga miskit teha ja loeme minuteid millal koju saaks. Mina tegin paar päeva tööd meie teise isehakanud bossiga (itaallane). Mulje temast pole sugugi hea. Laulab ja tantsib koguaeg mu ees ja nõuab mu tähelepanu. Mul on tunne nagu oleks lasteaias tagasi. Pääsesin temaga koos töötamast sellega, et tegin kahte tööd korraga ja lõpuks pidin teiste järgi ootama, millal nemad lõpetavad ja ma saaks alustada. Ühesõnaga tegin oma aega parajaks Kristjanit aidates ja itaallane ilmselt arvas, et ma "unustasin" oma töö ära ning kamandas ühe teise kuti minu tööd tegema. Muidugi, et ma olin pahur, sest niigi ootasin, millal saan oma tööd edasi teha ning siis kui see oli võimalik, nägin et üks kutt teeb juba. Läksin hiinlase juurde ja küsisin uue töö. Muide eriti naljakas on see, et hiinlane ja itaallane käsivad ühte ja sama asja teha erinevalt. Õnneks on hiinlane kõige kõvema sõnaga ja proovime tema öeldu järgi teha. Viimastel päevadel olen abistanud meie hiinlast ja Kristjan töötab meie naabri iirlasega koos.
Täna on kätte jõudnud laupäev ja meie suundume jälle tööle. Eelmine laupäev töötasime ka. Boss ütles mulle, et kui ma tahan siis võin täna tulla, aga kui soovin magada siis pole hullu. Muidugi, et ma üksi koju ei jäänud ja sõidamegi Kristjani ja iirlasega koos tööle. Täna tulid kaks töölist koristama ja meie kolmekesi putitame veel teisi asju, mis on jäänud tegemata. Mina lõikan ketas lõikuriga õigetes mõõtudes võrku välja ja teen sadamiljontuhat lõiget veel sinna. Kristjan ning iirlane panevad selle kinni. Ainult, et see on üsna tüütu töö, sest tükke on palju ja vahepeal tundsin, kuidas mu juuksed kärssasid. :) Täna sain õnnetult oma paremale käele haiget ja hetkel annab see üsna palju tunda. Töökaaslane tõstis oma jalga järsku, sest hüppas mu võrgust üle ja kogemata lõi oma turvajalatsi kannaga mulle vastu kätt nii, et näpud käisid tagurpidi. Korraks oli päris valus, aga küll üle läheb. Nii palju siis tööst.
Käime Kristjaniga ilusti jooksmas. Tegin omale jooksuplaani ja olen sellest paar nädalat kinni ilusti pidanud. Viimastel kordadel on üsna tormiline väljas olnud, aga oleme tublid. Kristjan muidugi jookseb nii nagu tahab ja ta ei pea minu tempost ega distantsist kinni -jookseb nagu oleks viimne päev. :)
Nii, et minu endised jooksusõbrad Tallinnast- Sander, Janelle ja Katrin, igatseeeen teid, sest te ei jooksnud koguaeg minust eest ära ja olite mu suureks motivatsiooni allikaks. Eestisse tulen, siis tulen teiega kindlasti veel jooksma. Sandrit ma ilmselt üles ei leia, sest ta oligi vaid " jooksusõber" kellega kohtusin Stromka terviseradadel. Lihtsalt sattusime samal ajal jooksma ja ei hakanudki pärima, et õuuu kuule mis su facebook on vms. Isegi siin Austraalias näen iga kord ühte meest ja naist jooksmas. Nad alati tervitavad ja naeratavad, sest satume samal ajal jooksma. Vahva! :)
Kahjuks mul pole seekord mitte ühtegi uut pilti teile näidata, aga plaanis on homme teha väike video, kus vastame teie erinevatele küsimustele. Neid on tulnud üpris palju ja teemad on seinast seina. Huvitav on see, et enamus on tahtnud anonüümseks jääda. Ärge meid küll kartke, me ei hammusta, päriselt!

Homseni! :)

Väike üleskutse.

Hei,
Ma tänan teid väga, kes paremal pool olevas veerus paarile küsimusele vastasid. Võite veel vastata, kes pole seda teinud. Mõned andsid tagasisidet juba mulle ka facebookis ja ausalt öeldes kõigile meelejärgi ei saagi olla. On neid, kes sooviksid iga nädal ühte pikka postitust lugeda, kus on terve kupatus koos meie nädalast. Mõni samas sooviks, et teemad oleksid eraldi ja postitused lühikesed. Küll aga sain ühe hea soovituse kirjutada ka muudest mõtetest, mitte ainult meie nädala tegemistest. See mulle meeldiks, sest tõepoolest vahel mul polegi teile miskit kirjutada ja tulevadki sellised postitused "Käisime tööl ja läksime magama." Mul on veel mõned asjad kirja panemata meie Eestis olekust. Mõned mälestused ja pildid vajavad näitamist. Kui mõni postitus teid ei köida kuidagi, siis ei pea seda lugema, päriselt :)

Sain tagasisidet ka videopostituste kohta. Need pidid kõige enam meeldima, seega proovime rohkem ennast ka näidata. Siit tuleb ka selle kohane üleskutse, esitage meile palju küsimusi ükskõik, mis teemadel ja vastame teile videopildis. Kirjutage siia postituse alla või facebooki, ootame huviga. :)

NB! Siin postituse all saate ka anonüümselt küsida ja kui klõpsate siia, siis siin ka Vajuta siia

Teie Riti & Kristjan

Kuus nädalat Austraalias.

Tere,
Meie nädalake veeres jälle kiiresti ning näeme, kuidas aeg lihtsalt lendab. Alles me ju tulime siia või mis?.
Nädal ei alanud väga hästi. Ma tänan neid kaitseingleid, kes meil Kristjaniga olemas on. Ma mainisin teile, et meie kõrvale kolis iirlane, kellega koos käime tööl. Niisiis saimegi üks päev meie autoga mindud ja teine päev tema autoga. Teisipäevani toimis kõik ilusti. Tulime iirlase autoga tööle, hakkasime just ära keerama töö juures olevale parkimisplatsile ja siis käis üks kõva kops ära. Rattad olid blokis ja õõtshoob läks puru. Jooksime kõik autost välja ja vaatasime, kuidas lood on. Selgus, et see oleks võinud minna sõidu ajal ka katki kui oleks veel pidanud kurvi võtma. Just enne seda panime Kristjaniga tähele, et tema kurvid on kohe eriti järsud ning viimane kurv oli päris äkiline. Seal kurvi juures olid kohe kraavid. Nii, et jumal tänatud, et me nii hästi pääsesime ja kuskil kraavis ei vedele. Peale tööd pressisime end inglaste jeepi, naersime et ühte jeepi mahub 6 matsi ära ja veel kolme erirahvusest. Igaljuhul koju me jõudsime ning oleme terved. Auto vedeleb siiani töö juures ja hetkel ei teagi, mis sellest saab. Käime nüüd enda autoga turvaliselt tööl ja iirlane käib iga päev meiega.

Vahepeale käime siin ookeani ääres jooksmas ja korvpalli mängimas. Väga mõnus on isegi peale loojangut, kahjuks läheb juba kell 6 pimedaks nii, et väga kaua ei saagi väljas mütata. 

Mõned ilmselt nägid juba, et meie aias oli üks roosa armas papagoi, kellel oli tervis väga kehv- ei lennanud, söönud, joonud. Ma küll proovisin meeleheitlikult teda aidata, toppisin talle vett ja süüa nina alla, aga tema jalutas hoopis eemale. Ta ei kartnud meid ja Kristjan sai talle pea peale isegi pai teha. Järgmisel päeval kui nägin, kuidas ta ikka üritab liikuda ja lennata, siis süda läks nii hellaks. Googeldasin, et kuidas teda küll aidata. Me polnud isegi kindlad, mis tal viga oli. Proovisime ta ühte lahtisesse pappkasti panna ja siis ehk oleksime näinud, miks ta lennata ei suuda. See mõte talle ei meeldinud ja kohe kui Kristjan talle käe ümber sai panna, siis hakkas ta Kristjani kinnast nokkima. Lasime tal rahus olla ja peale tööd käisime poes. Ostsin spetsiaalselt sellele liigile mõeldud sööki, lootes et ehk ta seda siis vähemalt sööb. Kahjuks nii see ei läinud, üsna pea sain aru, et ta on enda kaelaluule saanud haiget, sest ta ei jaksanud oma pead lõpuks üldse üleval hoida. Hommikuks ta enam ennast ei liigutanud. Loomulikult oli terve päev tuju kurb. Õnneks linnukese piinad lõppesid ja nüüd on ta ilusas kohas. Sain isegi nii palju teada, et tegemist isase linnuga ja Kristjaniga panime talle nimeks Jack. 

Ei taha kurva tooniga blogi lõpetada seega räägin teile veel meie nädalavahetusest. Laupäeval käisime tööl, aga täna on lõpuks üks vaba päevakene. Ärkasime päris varakult üles ja koristasime oma maja. Käisime poes ja pesumajas riideid pesemas. Teate ju küll, kuidas välismaal need asjad käivad. Topime mündid sisse ja ongi kõik.

Seejärel käisime jooksmas - täna oli umbes 25 kraadi ja väga lämbe, seega joosta ei olnud väga mõnus just. Peale seda viis Kristjan mind ühte kohta sööma. Algselt plaanitust kohast sai muidugi teine koht valitud. Käisime restoranis nimega Lesueur's Gallery Cafe ja loomulikult mina olin väga vaimustuses. Toit oli super ning kuna see oli ikkagi Gallery kohvik siis seinte peal olid ilusad pildikesed. Käisin neid ükshaaval imetlemas ja enamus, mis silma jäid olid tehtud ookeanist. Kahju, et ma neid teile näidata ei saa. Koju tulles käisime mööda ookeani äärt ja nautisime laineid. Väike trennike käis muidugi asja juurde jälle. 

Nüüd istume teleka ees ja naudime puhast kodu. Mina hakkan nüüd Austraalia moodi pannkooke tegema. 

                                                           Meie väike armas aiake :)

Ilusat nädalavahetust kõigile! :)

PS! Paremal pool veerus on paar küsimust, millele võiksite vastata. Pange linnukesed ette ja vajutage kastikesse Vote, aitäh! :) 

Viis nädalat Austraalias.

Tere teile kallid lugejad.
Meil on toimunud siin vahepeal nii palju asju ja nüüd on jälle raskusi neid meelde tuletada. 

Eelmine töönädal läks edukalt. Töötasime kella 16ni ja tööd oli raske leida. Reedel lahkus ka meie töödejuhataja Saksamaale tagasi. Tuli ja rääkis minu ja Kristjaniga viimasel päeval. Nagu ikka kiitis ta meid taevani ja suundub järgmise tööotsaga Aafrikasse. Selgitas, et seal teevad kari töölisi sama kiiresti ühte tööd kui meie kahekesi. Tunnen talle tõesti sügavalt kaasa, sest juba siin tal olid närvid krussis. Igaljuhul mina jään teda taga igatsema, sest ta leidis alati mulle mingi töö ja viskas nalja kõvasti. Ta tunnistas, et mu nimi talle meelde ei jäänudki. Vahepeal ütles mulle ikkagi "hei mees, tule siia" aga anname andeks, ega ta pole naistega harjunud koos tööd tegema.

Uus töödejuhataja on hiinlane ja tema inglise keelt on vahepeal raske mõista. Kristjaniga on ta juba koos tööd teinud, pidid olema samades aastates mehed ja ega miskit väga nuriseda pole. Muidugi, et esimene töö, mille ta mulle andis pani küll kukalt kratsima. Pidin teisest põllu otsast raskeid mootoreid tassima. Tema võttis need lihtsalt karbist välja ja pani mulle need valmis tassimiseks. Õnneks teise firma mees oli mulle abiks ja arvas kohe, et ma olen peast hull, et selliseid asju tassin. Sakslane (eelmine töödejuhataja) oli ka siis veel siin ja  hiljem tegid nad hiinlasele selgitusttööd, et ma siiiski ei ole mees ja mõelgu ka enne kui raske mõni asi võib olla. Mina igatsen väga väga meie sakslast taga.

Vahepeal käis boss meile rääkimas, et selle nädalaga peavad saama kõik asjad valmis ja esmaspäeval tulevad kanad. See tähendab seda, et laupäeval oleme täis pika tööpäeva veel. Veel rääkis seda, et talle ei meeldi kui niisama passitakse, tuleb uus töö küsida. Asi selles, et üks tüdruk on koguaeg selline, kes uitab ringi ja tšillib teistega kuskil ringi. Eelmine töödejuhataja ütles, et tal koblakas juba temast ees, sest ta ei suutnud isegi harja käes hoida vaid hakkas vinguma, et töö raske. Meie muidugi Kristjaniga naersime takka, sest me ei tuleks selle pealegi, et jätaks töö pooleli ja ütleks, et ma ei tee seda. Hiinlane on rangem ja andis talle päris raske töö, kus peab jõudu palju olema. Käis kaks korda kaebamas, et tema ei jaksa. Hiinlane loobus ja käskis minna bossi jutule kui ta midagi teha ei suuda. Meie teda tol päeval rohkem ei näinud. Käib tööl nii nagu tahab ja loomulikult mina pean tema tööd ära lõpetama, sest teine tüdruk on hoopis mujal ja istutab puid. Eks siis paistab, mis edasi hakkab saama. Nii palju siis tööst.

Sõitsime tööl ringi vahepeal sellega.

Tere hommikust :)

Koristasime oma kanalat

Eelmise nädalavahetuse võtsime vabaks, et sõita Perthi poodidesse kraami kokku ostma. Nii me siis laupäeval käisime ostukekskuses sisseoste tegemas oma lemmikutes poodides ja miskit ebavajalikku kokku ei ostnud. Leidsime sealt jalanõusid mõlemad mitu paari + jooksutossud, sest mina jätsin need Eestisse. Veel ostsime korvpalli, elektrilise hambaharja, tööriideid, sussid, telefonile kõlari ja veel muud, mis hetkel ei meenu.

Meie šhopingukraam. 

Minu varustus..

Ööbisime ühes hostelis ja teisel päeval mõtlesime ühte botaanikaaeda minna. Mõeldud tehtud, ainult et see oli samasuur ala kui näiteks Tallinna loomaaed ja see koosnes erinevatest osadest (terviserajad,  suur laste mänguväljak, botaanikaaed, grillimiskohad jne). Meie parkisime mänguväljaku juurde ja polnud õrnaaimugi, et botaanikaaed asub teiselpool Kings park-i. Nii me siis kõndisime päris palju kilomeetreid maha, aga see kõik tasus ära. Botaanikaaias oli väga ilus vaade linnale. Mina tundsin ennast väga halvasti, sest kõhuvalu mõtles mind rünnata just sellel päeval seega pilte on veidi vähem kui tavaliselt. Pilte tegi seekord Kristjan.

Selline oli meie hostelist vaade hommikul.

Õnnelikult kohal

Hommikusöök

Kings park-i kaart.

 Üks mõnus hea suutäis. 

Peagi pidime koju tagasi sõitma ja nii see nädalake mööduski.

Tervitame, musitame ja kallistame :) 

Järgmise korrani.

Neli nädalat Austraalias!

Tere taas,

nädalake on jälle möödas viimasest postitusest. Ma väga vabandan, et ei jõudnud Teile eile kirjutada nagu tavaks on saanud. Paar lugejat ka juba küsis, et kas ikka postitus tuleb ja ega midagi juhtunud pole. Kõik on täiesti korras, olge mureta.

Uudiseks siis nii palju, et eelmisel reedel tuli meiega kõige võimukam boss rääkima töö juures, et kuna lõpetame oma esimest objekti veidi tähtajast enne, siis teine objekt on veel ehitusjärgus (betoon valatud, aga katust panevad) seega meil pole seal veel midagi teha. Sellest tulenevalt lühendati meie töötunde E-R tunnike (enne 17ni nüüd 16ni) ja nädalavahetus on täiesti vaba. Mina olin valmis pool aastat jutti 24/7 tööl käima, aga vat ei saagi nüüd siis. :) Aga eks igas asjas peitub ka natuke head, saamegi siin rohkem ringi vaadata ja Teile ka põnevat näidata. 

Laupäeval pesime pesumajas oma hunniku riideid jälle puhtaks, koristasime oma maja, käisime jooksmas - jah just Kristjan ka!!!  ning lõpuks käisime kalal. Kala loomulikult ei saanud! :D Kristjan oli enda kalastustarvetega nii tuhinas, aga ilm oli väga tuuline ja minul polnud mingitki tuju tuulega minema lennata. Seega kalastusaeg jäi üsna lühikeseks ja Kristjan leppis ka ilma kalata. 

Kalamees :)

Kristjan püüdis kollase kalakesega kalu, kui tähepanelikult vaatate, siis näete kui palju väikeseid päris kalakesi ajas seda taga. :) 

Pühapäeval käisime maja eest üüri tasumas ja majutusagent nägi kohe meie nägudest, et me just väga rahul oma elamisega pole. Kaebasime siis, et oleme kaks nädalat juba ootanud, millal õhksoojuspump korda tehakse, sest toas on niiiiii külm ja kütame seda vaid pisikese puhuriga. Meie õnneks ei olnud just meie agent seda kaebamist kuulamas vaid üks teine. Seega tema ütles kohe, et see pole meie suhtes küll aus ning täitsime mingisuguse avalduse, mis läks edasi nende bossile. Agent ütles, et omanik saab hoiatuse, sest see pole enam normaalne. :) PS! Täna töö juures helistas meile meie agent ja ütles, et selle nädala jooksul peaks elektrik tulema ja uued paigaldama. (Majasid on kaks)

Suundusime edasi autoga Perthi poole väikesesse linna nimega Cervantes. Otsisin juba eelneval päeval kaks kohta üles, kuhu kindlasti võiks minna. Mõeldud-tehtud. Pinnacles oli tasuline, aga see oli päris odav võrreldes sellega, mida me seal nägime. Aga aitab täna jutust, panen mõned pildid Teile siia ja lisan ühe väikese videokese ka, sest tean kui väga mõnele meeldib meid vaadata. :D 

Päikest teile sinna ja olge tublid!!