Viis nädalat Austraalias.

Tere teile kallid lugejad.
Meil on toimunud siin vahepeal nii palju asju ja nüüd on jälle raskusi neid meelde tuletada. 

Eelmine töönädal läks edukalt. Töötasime kella 16ni ja tööd oli raske leida. Reedel lahkus ka meie töödejuhataja Saksamaale tagasi. Tuli ja rääkis minu ja Kristjaniga viimasel päeval. Nagu ikka kiitis ta meid taevani ja suundub järgmise tööotsaga Aafrikasse. Selgitas, et seal teevad kari töölisi sama kiiresti ühte tööd kui meie kahekesi. Tunnen talle tõesti sügavalt kaasa, sest juba siin tal olid närvid krussis. Igaljuhul mina jään teda taga igatsema, sest ta leidis alati mulle mingi töö ja viskas nalja kõvasti. Ta tunnistas, et mu nimi talle meelde ei jäänudki. Vahepeal ütles mulle ikkagi "hei mees, tule siia" aga anname andeks, ega ta pole naistega harjunud koos tööd tegema.

Uus töödejuhataja on hiinlane ja tema inglise keelt on vahepeal raske mõista. Kristjaniga on ta juba koos tööd teinud, pidid olema samades aastates mehed ja ega miskit väga nuriseda pole. Muidugi, et esimene töö, mille ta mulle andis pani küll kukalt kratsima. Pidin teisest põllu otsast raskeid mootoreid tassima. Tema võttis need lihtsalt karbist välja ja pani mulle need valmis tassimiseks. Õnneks teise firma mees oli mulle abiks ja arvas kohe, et ma olen peast hull, et selliseid asju tassin. Sakslane (eelmine töödejuhataja) oli ka siis veel siin ja  hiljem tegid nad hiinlasele selgitusttööd, et ma siiiski ei ole mees ja mõelgu ka enne kui raske mõni asi võib olla. Mina igatsen väga väga meie sakslast taga.

Vahepeal käis boss meile rääkimas, et selle nädalaga peavad saama kõik asjad valmis ja esmaspäeval tulevad kanad. See tähendab seda, et laupäeval oleme täis pika tööpäeva veel. Veel rääkis seda, et talle ei meeldi kui niisama passitakse, tuleb uus töö küsida. Asi selles, et üks tüdruk on koguaeg selline, kes uitab ringi ja tšillib teistega kuskil ringi. Eelmine töödejuhataja ütles, et tal koblakas juba temast ees, sest ta ei suutnud isegi harja käes hoida vaid hakkas vinguma, et töö raske. Meie muidugi Kristjaniga naersime takka, sest me ei tuleks selle pealegi, et jätaks töö pooleli ja ütleks, et ma ei tee seda. Hiinlane on rangem ja andis talle päris raske töö, kus peab jõudu palju olema. Käis kaks korda kaebamas, et tema ei jaksa. Hiinlane loobus ja käskis minna bossi jutule kui ta midagi teha ei suuda. Meie teda tol päeval rohkem ei näinud. Käib tööl nii nagu tahab ja loomulikult mina pean tema tööd ära lõpetama, sest teine tüdruk on hoopis mujal ja istutab puid. Eks siis paistab, mis edasi hakkab saama. Nii palju siis tööst.

Sõitsime tööl ringi vahepeal sellega.

Tere hommikust :)

Koristasime oma kanalat

Eelmise nädalavahetuse võtsime vabaks, et sõita Perthi poodidesse kraami kokku ostma. Nii me siis laupäeval käisime ostukekskuses sisseoste tegemas oma lemmikutes poodides ja miskit ebavajalikku kokku ei ostnud. Leidsime sealt jalanõusid mõlemad mitu paari + jooksutossud, sest mina jätsin need Eestisse. Veel ostsime korvpalli, elektrilise hambaharja, tööriideid, sussid, telefonile kõlari ja veel muud, mis hetkel ei meenu.

Meie šhopingukraam. 

Minu varustus..

Ööbisime ühes hostelis ja teisel päeval mõtlesime ühte botaanikaaeda minna. Mõeldud tehtud, ainult et see oli samasuur ala kui näiteks Tallinna loomaaed ja see koosnes erinevatest osadest (terviserajad,  suur laste mänguväljak, botaanikaaed, grillimiskohad jne). Meie parkisime mänguväljaku juurde ja polnud õrnaaimugi, et botaanikaaed asub teiselpool Kings park-i. Nii me siis kõndisime päris palju kilomeetreid maha, aga see kõik tasus ära. Botaanikaaias oli väga ilus vaade linnale. Mina tundsin ennast väga halvasti, sest kõhuvalu mõtles mind rünnata just sellel päeval seega pilte on veidi vähem kui tavaliselt. Pilte tegi seekord Kristjan.

Selline oli meie hostelist vaade hommikul.

Õnnelikult kohal

Hommikusöök

Kings park-i kaart.

 Üks mõnus hea suutäis. 

Peagi pidime koju tagasi sõitma ja nii see nädalake mööduski.

Tervitame, musitame ja kallistame :) 

Järgmise korrani.